Lebotamine ja ravimine

See nädalavahaetus on möödunud lebotamisega. Lihtsalt mitte midagi tarka pole teinud. Reedel jäin nii järsku haigeks. Jube. Hommikul tundsin, kuidas aina halvemaks läheb enesetunne ja päeval oli juba pea 39-kraadine palavik. Sain siis reedese päeva vabaks ja veetsin enamiku ajast voodis. Millest nagu ülikahju oli, et ma ei saanudki minna Maritele Zürichisse külla :(. Nii rõõmustasin, et saab, aga ei saanudki, lihtsalt poleks füüsiliselt suutnud.
Laupäeva veetsin ka põhimõtteliselt voodis puhates ja mõtteid mõlgutades ning nii ka tänane päev. Ei viitsigi midagi tarka teha.
Loodan, et järgmine nädal on jälle tegusam ja hoian pöidlaid, et kolmapäeval saaksin minna võrgumängule. Võrkpallinaiskond kutsus mind endaga võistlusmängule kaasa, jehuu! Üks mängija väänas oma jalga ning pole veel täiesti terve, et mängida ja siis ma olen neile vahetuseks. Ühe õnnetus on teise õnn, kahjuks. Aga ikkagi ülitore. Ma nii rõõmustasin, kui kuulsin, et saan nendega mängida.
Teisipäeval on selle semestri viimane saksa keele kursuse tund ja siis veebruaris algab jälle uue hooga. Otsustasin, et jätkan ikka saksa keele õppimist, sest alati on hea oma keeleoskusi parandada ja eriti olukorras, kus ma hetkel ei saagi nii palju saksa keelt kasutada.

Ja mis on veel ülitore, töötada on jäänud vaid 10 päeva, enne Eestisse tulekut. Kokku on lennuni jäänud 14 päeva. Minu plaanid siis sellised: 8. veebruar lendan Riiga ja siis olen ühe öö onu ja vanavanemate juures ning siis järgmine päev Eurolines'iga Riiast Tallinna või siis tulen Märjamaal maha. Eks seda veel vaatab. Et 9. veebruar olen Eestis, jehuuu!! Ootan juba väga!! Ja kahjuks pean lahkuma Eestist 13. või 14. veebruar.