Sajab lund!

Jah, meil sajab siin lund! Vastikult märg, aga aknast vaadates nii ilus.

Brendan lumes mässamas

Jälle nädal möödas...

...ja ei saagi aru, kuhu see aeg kaob. Kõik läheks nagu ülikiirelt, kuid samas ka nagu aeglaselt. Ei saagi nüüd asjast täpselt aru.
Aga nädalavahetusest - reedel tegime Mirjamiga jälle playdate'i ja siis õhtul läksin veel tema juurde. Vaatasime ühte filmi (Phone booth) mehest (Colin Farrell), kes võttis ühe kõne vastu telefoniautomaadist tänaval ning teisel pool oli mingi mees, kes hoidis teda sihikul ja tahtis, et ta kõik oma saladused, mida oma naise ning ka teiste eest peidus hoidis, välja räägiks. Igatahes, oli väga põnev film.

Laupäeva veetsin Jennyga (au pair Austraaliast). Saime kokku Churis, kus käisime siis jällegi järgmisel jõululaadal :D. Seekord oli see ikka suurem kui teised. Toimus vanalinnas, ehk sain kaks kräbest ühe hoobiga - jõululaata ja vanalinna näha. Käisime veel ühes ülimõnusas kohvikus, kus on ülipalju erinevaid kohvi- ja šokolaadijooke. Mmm...küll see oli hea. Jenny võttis After Eighti šokolaadijoogi ning mina mingi Asteekide šokolaadi joogi (maitsestatud tšilli, kaneeli, ingveri ja veel millegagi). See oli elamust väärt ning seal on nii palju jooke, mida tahaks veel proovida. Mõtlesin, et prooviksin järgmine kord valge šokolaadi jooki näiteks raffaello maitselist. Oijah, tahan sinna juba tagasi.

Kohvikus kuumade šokolaadidega

Siis tšillisime veel niisama Churi peal, käisime niisama poodides ja üks uus asi, mida ma jälle proovisin, olid küpsetatud kastanid. Ei olnud väga minu maitse. Kujutasin ette, et need on pähkli sarnased, sellised mõnusad krõmpsud, aga minu suureks üllatuseks oli see nagu kartul, pehme ja jahune. Nichts für mich!

Kastanid

Siis pakkus Jenny välja, et ma võiks tema juurde minna - ta pidi veel samal õhtul last hoidma, sest vanemad läksid peole. Aga läksin ja tal oli nii armas väike tüdruk nimega Maya hoida, 2,5-aastane, nunnukas.

Maya

Ta peab ka lapsega inglise keeles rääkima. Sain terve laupäeva inglise keelt praktiseerida, et lõpuks õhtul ühe teise au pairi Cecaga rääkides hakkasin temaga inglise keeles kirjutama, kuigi ta suhtleb saksa keeles. Jenny juures sõime veel ülihead kõrvitsa-karri suppi. Nägin, kuidas seda tehakse ja teen kindlasti järgi ja tahan veel igasuguseid muidu kõrvitsasuppe ka proovida.

Vaade Jenny kodu rõdult

Jenny'ga

Õhtul veel ka tšätt vanematega. Ja Priidu pole enam täisväärtuslik isane kass alates reedest, 27. novembrist, aga tal läheb hästi ning ta ei tunne, et talle oleks liiga tehtud.

Pühapäeval mõtlesin, et ei tee midagi, aga siis peale lõunat pakkus mu hostfamily välja, et võiks minna uisutama. Mõtlesin, miks mitte, muidu passin niisama kodus. Uisuväli seal puude taga peidus

Ja täna oli see ka hea, et sain Dagoga jutustada :), jehuu! Ta Austraalias kohal.

Nüüd siis hakkabki vaikselt nädalavahetus läbi saama ning uus töönädal algab. Mõtlen juba vaikselt, mida lastega, õigemini Brendaniga ette võtta. Homme hommiku poole ehk küpsetaks kookosküpsiseid. Ja pealelõunat tulevad võib-olla teised au pairid, kellel esmaspäev vaba, mulle külla abiks siia ning homme on ka igaesmaspäevane McDonaldsi treff.
Just sain teada, et see neljapäev saan ka massaaži teha. Ju siis talle meeldis! Lisaraha ei tee kunagi halba!

Ilus

Täna on jälle nii ilus ilm olnud, vähemalt hommikupoolik :). Käisime jalutamas ning leidsin hea nipi, kuidas Brendanit kaua jalutamas hoida: peab käima vaatamas, kuidas suured autod teevad tööd. Nii lihtne see ongi. Nipp selge! Kindlasti hakkan kasutama. Ja veel üks nipp, kuidas B'd üldse jalutama saada - pean koera kaasa võtma.

Eile käisin võrkpallitrennis Buchs'is. Tuli välja, et selles trennis käivad nii mehed kui naised ning trenni ülesehitus on nii, et alguses soojendus koos, siis mingid harjutused jms, servid ja kõige lõpus mängimine. Iseenesest väga hea, et saab ka trennis mängida. Silvia (treener) helistas paar päeva tagasi meile koju ning ma rääkisin temaga ja ta uuris, kaua ma mänginud olen jne ning mul tekkis tunne, et nad mingid eriti profid :D, aga tegelikult on nad täiesti tavalised. Naised on võib-olla isegi paremad kui mehed, sest enamik mehi ei julge lüüa või ei oska, ei saanudki sellest täpselt veel aru.
Tundub, et hakkan seal igatahes käima - vähemalt mingigi treening ning ehk vaatan ka järgmine teisipäev, mis trennis Mirjam käib.

Täna ootab mind veel ees massaaž - tähendab, pean ise tegema. Siinne pereisa organiseeris mulle massaaži mingile peretuttavale, mehele. Loodan, et ta selg karvane pole :D!

Nädalavahetus ja esmaspäev

Nonii...jälle üks nädalavahetus möödunud. Laupäeval oli nii nii nii ilus ilm siin, päike paistis ja kevade lõhna oli lausa tunda. Sevelenis toimus juba jõululaat (Weihnachtsmarkt). Siinsed vanemad seletasid seda niimoodi, kes esimesena saab teha jõululaata, saab ka kõige suurema kasumi. Nojah, mul küll polnud sellise ilmaga ja nii vara veel jõululaadale minna. Alguses oli plaanis minna Melsi (lähedalasuv linn) kaubanduskeskusesse, käisin seal ära ka, kuid oli minu arvates täielik jama, kuna polnud otseselt midagi vaja ja ülipalju poode polnud ka. Niisiis, ostsin vajalikud asjad toidupoest ning koju tagasi. Mõtlesin, et sõidan kuhugile suvalisse kohta - otsin kaardilt mingi koha ja lähen. Leidsin järve nimega Walensee, aga millegipärast polnud tunnet, et nüüd läheks. Walensee võtan siiski millalgi ette. Otsustasin siiski koju sõita ning läksin jooksma. See oli nii nii mõnus, päike ja kevadetunne :D. Õhtul poole veel küpsetasin ja niimoodi saigi päev läbi.

Pühapäeval läksin siinse perega Esheni jõululaadale, ilm polnud õnneks enam nii kevadine, kuid mingit jõulutunnet küll veel ei tekkinud. Igatahes, see laat oli jama. Ei ole eriti usku nendesse laatadesse, sest ainuke asi, mida sa seal põhimõtteliselt saad teha, on süüa ja juua ja lapsed saavad karusselliga sõita. Nichts besonderes. Peale seda käisime veel natukene metsas jalutamas ning koju. Metsas oli küll päris tore, mässasime Brendaniga, ta oli pärast nii väsinud :D!

Escheni jõululaat


Host family'ga metsas jalutamas

Eile, esmaspäeval, sain lõpuks kokku siin läheduses olevate teiste au pairidega. Mirjamiga (Saksamaa) sain juba tuttavaks eelmine nädal, kui sõitsin lastega Buchsi, kus ootas meid Mirjam 10-kuusete kaksikutega. Käisime mänguplatsil, mis on ikka palju etem Seveleni mänguplatsidest. B'le väga meeldis. Ja ka mulle :). Igatahes, nüüd eilse juurde. Sain tuttavaks teiste au pairidega: Jenny Austraaliast, Corina Saksamaalt, Ceca Bosniast ja siis Mirjam. Kõik olid väga toredad ning õhtu möödus, rääkides nii inglise kui saksa keelt. Õhtu lõppedes rääkisime millegipärast Mirjamiga ainult inglise keeles, kuigi vb temale oleks lihtsam olnud saksa keele rääkida, aga mis seal ikka. Tore oli ning loodan nende tüdrukutega veel kohtuda! Neil on traditsiooniks kohtuda iga esmaspäev Buchsi McDonaldsis ja siis seal edasi kuhugile natukeseks minna.Mirjami hoitavad kaksikud

Ahjaa, eile sai mul kolm nädalat Šveitsis täis!
No vot, hetkel on mul lõunapausi veel pool tundi jäänud, nii et puhkan edasi :).

Nädala küsimus

Selle nädala ja tegelikult ka eelmise nädala küsimus on: Which car are you want? (Brendan)
Ning see küsimus kummitab mind iga õhtu ja kui olen juba uinumas.
Ja Brendani teine tegelikult lemmikuim küsimus on Why?Why?Why?Why?Why? Ma ei tea, kui tihti seda küsimust kuulen iga päev, aga vaikselt hakkab juba hulluks ajama. Õnneks on mul nüüd nädalavahetus ees ning ma ei pea otseselt lapsi hoidma :), huuh. Väikene puhkus - kulub ära küll!

Mis üks päev veel keelega seoses juhtus - vaatasime parte mingisuguses aedikus ning seal oli ka tiik.
Siis hakkab Brendan rääkima mulle: Look, there's sish!
Ma küsin vastu: What? Sish?
Tema mulle jälle: Sish! Sish! Sish!
Mina: What do you mean? Sish? (Ja siis mulle meenub, B ei oska ju F'i öelda) Fish!
Brendan: Yees, sish! :D

Küpsised kahe šokolaadiga

Täna päraslõunal otsustasin, et teen siis esimest korda ka midagi magusat ning valikuks osutusid küpsised kahe šokolaadiga Kalevi šokolaadiraamatust. Tegelikult plaan, neid küpsiseid teha, oli juba varem olemas ning ettevalmistused ka juba tehtud. Fariinsuhkrut ma kahjuks Šveitsit veel ei leidnud ning kasutasin selle asemel pruuni suhkrut. Niisiis pidi ainult asja kätte võtma ja ära tegema. Võtsin endale ka väikese köögiabilise Brendani appi, kes tahtis iga hetk abistada.

Retsept iseenesest on selline:
6 dl jahu
2 sl kakaopulbrit
1,5 tl küpsetuspulbrit
natuke soola
250 g võid
1,5 dl suhkrut
1,5 dl fariinsuhkrut
2 tl vanillsuhkrut
2 muna
200 g tumedat šokolaadi
100 g valget šokolaadi

Kõigepealt sulatada või ning lasta tal natukene jahtuda. Siis vahustada või muna ja suhkrutega. Sega omavahel jahu, kakaopulber, küpsetuspulber ja sool ning sõelu võisegu hulka, sega. Tükelda šokolaad erineva suurusega tükkideks ning lisa kõige viimasena taina hulka. Vormi paraja suurusega küpsised ning aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta 175 kraadi juures 15 minutit.

Sellised nad välja tulid:

Kõigile maitsesid need väga, kuid nad ei saanud väga hästi aru, mis need täpselt on. Pakkusid alguses, et muffinid ja ma ei tea mida veel, kuid ma ütlesin, et need on lihtsalt küpsised :).

Kartulipannkoogid

Tegin täna siinsele perele esimest korda süüa - kartulipannkooke ja porgandi-küüslaugusalatit. Porgandisalat tuli küll värske küüslauguta teha, sest kapis oli küüslauku, kuid kui neid kasutada tahtsin, siis avastasin, et need on ära kuivanud. Mis seal ikka? :D Õnneks oli külmkapis küüslauguga majonees ning ajas asja ära. Neile väga maitses lõuna ning olen rahul. Isegi Brendan sõid kaks korralikku pannkooki ära ning veel ühe pooliku.
Täna pärastlõunal läheb vist veel küpsiste tegemiseks Brendaniga. Eks räägin siis selle valmimisest!

Esmaspäev

Esmaspäev on kõige halvem tööpäev. Täna sai see selgeks. Lihtsalt ei saa ennast vedama, aga õnneks juba päeva teine pool läheb.

Käisin esimest korda lastega poes ning oli täitsa huvitav kogemus. Brendan üritas kohe alguses mulle korvi sokutada igasuguseid asju, kuid ma ei lasknud ning lõpuks andis alla. Huuh...pidev paikapanemine käib. Peaaegu nagu koera kasvatamine on laste kasvatamine.

Täna alustasime Brendaniga ka raamatu kirjutamist :D ehk õigemini öeldes teeme tähestikku ja joonistame asju juurde iga tähe juurde. Eks lõpuks näete ka, mis sellest saab.

Šveits - Sevelen

Hei!

Olen nüüd alates esmaspäeva hilisõhtust kohal oma uues elukohas Sevelenis, mis asub Lichtensteini külje all. Siinne loodus on küll lummav - põhimõtteliselt igale poole kuhu vaatad, on näha mägesid ning ka lumiseid mäetippe. Iga päev ikka vaatan ja imestan :D.

Brendan, Kieran (peanupp paistab vankrist) ja Boogie

Boogie ja mäed

Lähedamalt siis perest: ema, isa, Brendan (3, Saab :P veebruaris 4) ja Kieran (6-kuune). Lastel pidavat olema iiri nimed, kuid ma ei tea veel, miks just selle maa nimed välja valiti (nüüd siis tean, lihtsalt esimeses lapse nimi oli iiri oma ja siis mõtlesid, et panevad ka teisele sama maanime ning nad on väga tihti käinud ka Iirimaal, et siis selline lugu). Hetkel on siin veel lisaks vanaema Karin oma koera Boogiega. Vanaema on siin, sest talle tehti õlaoperatsioon ja nüüd ta ei tohi jõuludeni midagi raskemat tõsta kui klaasi. Seega peab ta siin olema ja mitte midagi tegema. Lapsed on väga toredad. Alguses kartsin, et nad võivad olla sellised ärahellitatud väikesed jõmpsikad, aga ei ole. Kieraniga pole hetkel midagi muud, kui et ta tahab pidevalt süles olla ning näha, mis ümbruses toimub. Kasvatan endale Kierani tassimisega suuri muskleid, hahaa! Brendan on aga suhteliselt mõistlik väike poiss - tahab, et pidevalt temaga mängiksin ja tegeleksin. Ma aga mõtlen siin vaikselt, kuidas teda üksinda tegutsema panna. Tegelikult on nii, et ma pean lihtsalt juures olema, kui ta oma autode või rongidega mängib ja mõnikord näitama, et ma ka mängin natsa. Kui kellelgi on pakkuda välja mingeid häid mänge, meisterdamist Brendani-vanusele poisile, siis ärge olge tagasihoidlikud, andke mulle ka teada!

Mis siis veel? Pere on andnud mulle loa autot kasutada, et saaksin lastega kuhugile sõita kui ka omakasutuseks. Veel pole ma kuhugile rännanud, aga hetkel otsin kohti, kuhu minna või mida teha. Praegu aga ei tohi ma minna näiteks Brendaniga eriti rahvarohketesse kohtadesse, sest nad kardavad, et ta võib seagrippi nakatuda. Siin juba käib vaktsineerimine ning esimese vaktsiini sai B. neljapäeval. Kahe nädala pärast saab vist teise ning siis võime igale poole minna, kuhu tahame. Siiamaani olengi natukene lastega mänginud ja jalutamas käinud. Mulle meeldib siin väga jalutada, sest siis Kieran magab ja Brendan liigub ja ei taha minuga pidevalt mängida ja saan ka ümbrust nautida. Tavaliselt otsime mingi mänguplatsi ja siis ta saab seal mässata.
Mingi päev läheme võib-olla vanaemaga tema koju terveks päevaks. Siis on mul ka midagi uut ja Brendanil tegemist. Tahtsime juba reedel minna, kui oli ema praksise taasavamine, aga siis ema ei tahtnud, et läheksime, sest ta soovis oma lapsi ka teistele arstidele näidata :D, uhkustada. Laupäeval oli ka praksise taasavamine, aga seekord siis juba külainimestele.

Ahjaa...vahepeal olin siin ka natukene haige. Loodan, et mitte seagripp. Väike palavik ja nohu ning magamata ööd, aga nüüd on juba parem ning nohu ainult alles.

Homme siis läheb taas lastehoidmiseks ning täna õpetas Dago mulle läbi veebikaamera, kuidas teha ühte head paberlennukit :D! Hakkan seda homme B'le õpetama.

Muideks, Boogie on minu suurim sõber siin. Oleksin talle nagu peremees...üliõnnelik, kui näeb mind ja käib mul pidevalt järel ja kuulab sõna jne. Mul on nüüd ka kolmas laps hoida, heh. Aga olen rahul sellega.

Üks maja osa

Ja teine maja pool (natukene jäi välja ka) ja bassein (kadestage :D)

Nüüd siis lõpetan ja loodan, et peagi tuleb ka uus sissekanne!

Saksas

Kolmapäeva pärastlõunal jõudsin ilusti Hamburgi. Kui lennujaama jõudsin, mõtlesin, et käin kiirelt ka WC's ära ning siis võtan pagasi. Tagasi pagasit võtma tulles nägin, kuidas mu kohver läks lindil sinna tagaruumi, kuid tagasi välja ei tulnudki. Mõtlesin, et tore küll. Ootasin ja ootasin ja ootasin ja ootasin. Lõpuks läksin pagasi infolauda ning sain ikkagi oma kohvri kätte. Lennujaamas oli ilusti Karo mul vastas.
Hamburgis olin põhimõtteliselt kaks päeva. Neljapäeval käisin niisama linna peal. Väga kaua ei viitsinudki seal olla, sest ilm oli jama. Niisiis läksin tagasi Karo juurde. Minu saabumisõhtul olime me mõlemad väsinud, istusime teleka ees ning järsku pakkus Karo välja, et võiksime Wii'd mängida. Mulle see igatahes väga meeldis. Järgmine hommik kõik mu käelihased valutasid :D.
Reedel tuli mu Saksa õde Lisa järgi Hamburgi ning sõitsime Nortorfi minu vahetuspere juurde. "Ema" tahtis teada, kas mul on tossud kaasas. Olid küll. Pidin temaga minema võrkpallimängule. See on nagu karikasari, iga paari nädala tagant on kohtumised. Ei teagi, kuidas mul lubati kaasa mängida, aga igatahes sain :P. Ja olen sellega väga rahul. Nii hea oli ennast liigutada. Mängu me võitsime! Jehuu! Ühe geimi küll kaotasime, aga lõpptulemuseks ikkagi võit ja ma sain kõik geimid kaasa mängida. Mängisin tõstjana ja terve segameeskond oli minu mänguga rahul. Küsisid, kas ma ei jääks siia kauemaks nende juurde mängima. Väga tore seltskond!
Täna hommikul tuli Johanna(noorem õde) mind juba pool üheksa äratama, et nüüd hommikusöögile. Ajasin siis ennast ülese. Kümnest sõitsime juba Kieli poole, pidime minema vaatama Kieli kanali lüüsiväravaid (saksa keeles Schleuse). See kanal ühendab Põhjamerd Läänemerega. Lüüsiväravate juures pidavat toimuma mingisugused ekskursioonid ja asjad. Hommikul rääkis pere, et nad on juba kaks korda tahtnud seal käia, kuid jäid mõlemad korrad hiljaks ning üllatus-üllatus, täna selgus, et novembrist veebruarini ei tehta neid eksursioone. Niisiis jalutasime niisama mööda promenaadi ja mere äärt.















Johanna














Kiel-Holtenau tuletorn

Esmaspäeva õhtul jõuan juba Šveitsi ning annan millalgi teada ka, milline see elu seal välja näeb :). Seniks kallid kõigile kodustele!

Algus

Hei!

Istun hetkel laevas, mis on teel Helsingisse, et sealt edasi lennata Hamburgi. Lõpp-punktiks on Šveits, Sevelen, kuid sinna jõuan alles 9. novembri õhtul. Ei teagi hetkel, mida tunda. Olen osalt ärevil, kuid samas on mu sees väikene kurbus ja ebakindlus, et enam ei ole oma turvatsoonis ehk kodus. Siiski usun, et nendest kuudest Šveitsis tuleb üks hea kogemus, mis tuleb igati kasuks. Hetkel ei meenu midagi, millest tahaks veel kirjutada, nii et lõpetan! Järgmise korrani!














Selline siis on Helsingi lennujaam.