Trippimine

Saabuski minu vaba nädal :) ja peaaegu on ta juba läbi saamas. Aga see üldsegi ei heiduta mind, sest Kaisa tuleb esmaspäeval külla. Juhhheiii!!! Nii ootan sind!!!
Eelmine nädal käisin ka esimest korda meie basseinis ujumas. Mõnus!
Nädalavahetusel olin nagu ikka Maritel külas ning sõitsime korraks ka Baselisse, et ära näha, mis koht see selline on - erilist muljet küll ei jätnud. Tagasi midagi ei tõmba sinna.
Oma vabal nädalal käisin väikesel reisil Mirjamiga. Kõigepealt võtsime ette Berni vallutamise. Mulle väga väga meeldis Bern, hästi armas linn oma karude ja kõige muuga. Bernist läbivoolav Aare jõgi oli nii sinakasroheline, et võttis kohe ohhetama ja ahhetama. Ronisime Münsteri torni otsa ja tuulasime linna läbi. Karude juures oli ikka jubedalt palju turiste, kellest paljud seisid vist terve päeva seal ning jälgisid, millega mõmmikud hakkama saavad. Meie tegime paar klõpsu üle rahvasumma ning tore oli! Edasi! Reisi ajal vedas ka meil väga ilmaga, sest selleks ajaks otsustasid päike ja soojus meie juurde tagasi tulla. Pidi täitsa vaatama, et päikesepõletust ei saaks.
Ööbisime telgis kämpaplatsil, mis asus jõe ääres. Huvitav selle kämpingu juures oli, et kohe kõrval oli suur maa-ala/park, kuhu inimesed tulid nii päeval kui ka õhtul oma aega mõnusalt veetma. Telgis uinudes lauldi meile unelaulu ning järgmine päev võis rahulikult saabuda. Teisipäeva hommikul võtsime suuna Fribourgi poole, mis peaks olema tuntud oma sildade poolest ja lihtsalt armas väikene linnake ja mängine. Linna peal ringi kolades, avastasime järsku enda eest pika pika pika trepi ja samas kõrval oli huvitav trammi moodi asi, mis viib inimesi otse mäest ülese ning ta töötab kanalisatsioonivee abil. Sellel on kaks kabiini, üks on mäe jalamil ning teine üleval. Niisiis täidetakse paak veega ning sõit alla/ülese saab alata. Kui kabiin jõuab ülevalt alla, siis tühjendatakse alumine paak ning ülemine paak täidetakse taas veega ja nii see käibki pidevalt. Loodan, et saite aru, mis põhimõttel see töötab.
Kui Fribourgile oli pilk peale visatud, sõitsime edasi Lausanne'i. Jube, kui palav oli. Muidu peaks mu autol olema ka konditsioneer, kuid ega sealt külma õhku küll ei tulnud. Hiljem tuli välja, et konditsioneeri paak oli vedelikust tühi. Tore küll! Aga kuidagi jõudsime ikkagi kohale. Sõitsime kohe kämpingusse ja panime oma telgi püsti ning edasi linna avastama. Kaardi pealt leidsime huvitava pargi, kus oli vaatetorn, kust avanes Lausanne'ile vaade igasse ilmakaarde. Siis tšillisime niisama linna peal, võtsime jäätise ning sõitsime järve äärde. Nii mõnus - tõeliselt tekkis tunne, et oleme puhkusel. Järgmisel hommikul otsustasime minna ka olümpiamuuseumisse, mis võib-olla esialgu ei tekita erilist emotsiooni, kuid tegelikult oli seal väga huvitav. Sai infot erinevate olümpiate kohta ning sai ka ise natukene oma võimeid testida. Näiteks reaktsioonikiirust võrrelda Usain Boltiga. Naljakas oli see, et Mirjam ei teadnud, kes on Usain Bolt, kui kuulis tema nime :D. Kahe paiku hakkasime aga tagasi liikuma kodu poole, sest Mirjam pidi samal õhtul veel töötama. Nüüd siis olen aga jälle tagasi Zürichis ja naudin oma puhkust.

Pildid tulevad arvatavasti järgmine nädal, sest kõik on mul fotokas ning Kaisa toob mulle juhtme, millega saan nad arvutisse laadida!

Ja lõpuks on ka selgunud, millal ma koju tulen. Šveitsist lahkun 7. juuli ning lendan Riiga ja järgmisel hommikul juba Mallorcale puhkama. Eestisse saabun 18. juuli. Nii palju siis minu edasistest plaanidest!

Pikk nädalavahetus :)

Šveitsis oli neljapäeval mingisugune rahvuspüha (kristlik püha, tähistab Jeesus Kristuse tagasiminekut oma isa juurde taevasse 39 päeva peale lihavõttepühi) ja punane kalendripäev, ehk siis mul oli vaba :). Pere kutsus mind aga kahepäevasele väljasõidule Berner Oberlandi. Mõtlesin, mis mul ikka kaotada, lähen kaasa. Neljapäeva hommikul startisime Ballenbergi poole, kus asub suur suur vabaõhumuuseum, milles ka terve päeva veetsime. Ilmaga meil küll ei vedanud, kuid õnneks ei kallanud nagu oavarrest vihma, vaid ainult tibutas. Ja suured tänud emmele, kes ütles, et ma oma kilejope ka Šveitsi ikka kaasa võtaks. Täna peab ka selle vist kasutusele võtma, sest plaan minna Heididorfi ja seal natukene matkata ja ringi vaadata. Tagasi vabaõhumuuseumi juurde. Seal oli terve maa-ala ära jaotatud erinevateks Šveitsi piirkondadeks, kus olid igale regioonile tüüpilised majad. Alguses oli küll väga põnev, kuid lõpus hakkas juba ära tüütama, sest põhimõtteliselt olid kõik majad seest väga sarnased, väljast oli küll erinevusi märgata, natukene. Brendan tahtis aga igas majas käia. Lõpuks ma ootasin Kierani ja Ricoga Silket ja Brendanit väljas. Mis oli lahe, et paljudes majades olid inimesed, kes tegid näiteks savivoolimist, kangakudumist, tegid sepiseid, küpsetasid jms.
Ja loomulikult, kuna Šveits on reeglite maa, siis oli iga loomapuuri juures, et see puur vastab kindlatele ettekirjutatud nõuetele. See silt oli iga puuri juures ning mind ajas see ikka suht naerma :):




Sellel majal on kolmnurkne avaus katuse all, sest vanasti usuti, et hingel peab olema koht, kust ta saaks majast välja minna. Kui majas keegi suri, siis viidi ta 1 ööpäevaks pööningule ning selle avause juures oli ka keegi, kes valvas, et halvad hinged ei saaks majja tulla.

Vanast uus - see maja oli tõesti väga hubane, et oleks kohe sisse kolinud

Šveitsi kellad ;)

Mmmmm...šokolaad

Muuuuuuu....või siis amai :)

Vanasti nägi sünnitustuba selline välja

Ööbisime ühes väikeses perehotellis, kus ma sain endale täiesti omaette toa rõduga, kus oli vaade mägedele. Kahjuks oli aga ilm nii udune, et väga erilist vaadet ei olnudki. Nii palju oli siis näha:

Teisel päeval käisime enne kojusõitu Aareschlucht'is (Aare jõe kuristik/mäekuru). Väga kena koht oli.

Jõe kaldale oli kirjutatud kividest erinevaid sõnu ning ma hakkasin vaatama, et oi, kas tõesti on sinna kirjutatud Latvija...igaks juhuks küsisin Silkelt ka üle, mida ta seal näeb ja ta nägi sama asja. Maailm on ikka väga väike.

Nüüd olen nädalavahetusel puhanud ja varsti siis Heididorfi. Eks annan teada, kuidas seal oli, tundub, et ilm hakkab ka natukene paremaks minema.
Seniks aga tsauuuuuu!!!!!

Mõtteid Šveitsi elust...

Võtan nüüd ennast kokku ja kirjutan ka natukene, kuidas Šveitsis elu kulgeb.
Öeldakse, et šveitslased on väga suured töönarkomaanid ning võin seda kinnitada. Vähemalt peres, kus töötan, on nii pereema kui ka pereisa pidevalt töötamas, tihti lõpetavad tööpäeva ka hiljem, kui peaks. Oma roll on ka siin tõsiasjal, et nad on iseendale tööandjad. Samas teevad kohalikud alati lõunapausi, mis kestab enamasti poolteist tundi, et jõuaks ikka koju sööma ning uuesti tagasi tööle. Eestis ei peeta minu arvates lõunapausist nii väga lugu, kui lõunatatud, siis kohe tagasi tööle või tihti süüakse töö kõrvalt. Siinses külas on lõuna ajal ka poed kinni, küla oleks nagu väljasurnud. Ja poed sulgevad oma uksed enamasti kell 18:00. Laupäeviti on nad veel vähem lahti ja pühapäeviti võib siin ainult unistada poodi minekust, seega peab endale varud ära ostma nädalavahetuseks.

Mis mind alguses siin väga häiris - kirikukellad annavad pidevalt teada, kui on järgmine täistund saabunud ja seda ka öösel. Talvel on kõike veel eriti hästi kuulda üle küla, hetkel on asi paremaks läinud, sest puudele on lehed tekkinud, mis takistavad heli kandumist. Alguses ei lasknud need kellad mul üldse öösel magada, sest kohe ärkasin ülese nende peale. Kell 11 ennelõunal läheb aga tõsine kilin-kõlin lahti. Miks see nii on? Kuulsin vähemasti, et see on tingitud vanadest aegadest :P, et naised teaksid, et lõuna on varsti käes ja soe toit peab laual olema, kui mehed töölt ja lapsed koolist koju jõuavad. Vahel on need kellad isegi mulle kasuks ka tulnud, sest siis tean, mis kell on ja korra juhtus nii, et oih, kell juba kuus, ma pean ju saksa keele tundi minema. Ahjaa...ega kellad ainult täistunnil löö, ka iga täitunud veerandtunni puhul. Kui esimesed 15 minutit on täistunnist möödunud, lööb kell ühe korra, edasi pooltunnil kaks korda ja järgmise 15 minuti möödumisel kolm korda ja täistunnil neli korda pluss veel tundide arv.

Need siis paar minu tähelepanekut Šveitsi eluolu kohta, kuid kindlasti tuleb neid veel, enne kui siit ära lähen :P. See aeg pole ka enam üldsegi kaugel. Hakkan endale parajasti nimekirja koostama, kus peaks enne veel ära käima, kui kojumineku aeg saabub.

Happy birthday, Kieran!!!

Kieranil on täna sünnipäev ja seda ei juhtu iga päev. Marakratt sai täna 1-aastaseks! Päris suur poiss juba, heh! Brendaniga meisterdasime torti, kuigi tegelikult nägi see niimoodi välja, et mina tegin enamiku tööst ning Brendan oli degusteerija rollis.


Vahepeal on ikka paljupalju aega mööda läinud. Sain kodus ära käidud, mis oli ikka supermõnus aeg. Uudiseid ka nii palju, et Kaisa tuleb täitsa mai lõpus külla ning Kirsti jaanipäeva paiku. Nii hea! Väga ootan teid mõlemaid!
Vahepealsetest tegemistest ei oskagi midagi rääkida. Siia piirkonda tuli uus au pair Uus-Meremaalt, Tayarni. Korra saime temaga kokku, tegime playdate'i. Siis olen niisama ilusat ilma nautinud, hetkel ei ole nii ilus, aga enne oli :P.

Eesti aja kohta nii palju, et sain paljude sõbrantsidega kokku ning Katre, sinu uudised olid ikka ülihead ja tegelikult oli ikka väga tore teid kõiki näha ning kellega see kord kokku ei saanud, siis juulis või augustis kindlasti ;). Koolikokkutulek oli omamoodi naljakas üritus. Lahe oli näha, kes kõik on RÜG'is käinud. Kaisale suured tänud toreda ja meeldejääva õhtu eest!

Nüüd olen Šveitsis tagasi olnud 4 päeva. Teisipäeval käisime vanaema juures Alpides 800 m kõrgusel, tõime lapsed ära. Seal oli pühapäeval 40 cm lund tulnud, aga järgmiseks päevaks juba enamik ära sulanud ning nii pidigi see olema ka suvel, et järsku tuleb lumesahmakas alla ja kohe sulab ära. Hetkel oli seal veel suhteliselt jahe, kuid suve poole tahaks sinna kindlasti minna, seal on ka saun. Samas pole mul väga palju aega siin jäänudki, ainult kaks kuud põhimõtteliselt. Perel poleks midagi selle vastu, kui jääksin veel aastaks, kuid muud kohustused Eestis ootavad ja natukene tahaks ka lasteta puhata :P. Eks näis, mis suvi toob, mõningaid plaane on, kuid mitte täiesti kindlaid. Kellel häid ettepanekuid, laske aga tulla :)!

Tähistasime ka natukene Kierani sünnipäeva ning külla tulid Aron ja Noah. Brendanil ja Aronil polnud pea üldse aega torti süüa, vaid oli vaja mängida. Ja sain jälle kiita, et hea tort! Silkel oli kahju torti lahti lõigata, niisiis tegin mina seda. Ja olen ikka uhke küll oma tordi üle :D. Kierani pani ka torti kahe suu poolega ning kui taldrik tühi oli, nõudis veel.

nämmmmmmm....

Sünnipäevalaps torti maitsmas

Kieranil oli ka abilisi kingituste avamisel