Ikka on palju teha :)

Vahepeal on jälle nii palju aega mööda läinud.
Käisime siis eelmine esmaspäev Zürichi loomaaias. Oli väga tore käik. Ilm oli ka nagu tellitud - terve päeva paistis päike :) ja oli soe. Loomaaias leidus suur suur vihmamets, kus elasid paljud erinevad linnud, putukad-mutukad, kalad ning isegi nahkhiired. Mõnusalt soe oli ka. Zürichi loomaaed pole küll väga suur, kuid tegevust ikka leiab. Tegelikult ei jõudnudki kõiki kohti läbi käia, sest lapsed väsisid ära, aga küll me sinna veel jõuame uuesti minna.

Brendani lemmikud - tehnika ja ...

...kopad

Vihmametsas

Siis teisipäev käisin lastega jalutamas Walensee ääres. Nii nii ilus koht oli. Ma armusin ära :)! Ja mis seal veel huvitav, nimelt viis sinna kohta ühesuunaline tee, millel olid kindlad kasutusajad, et millal saab ühes suunas sõita ja millal teises. Ja tunnelid, millest läbi sõitsime, olid käsitsi lahti taotud, et ei olnud mingit betooni jms, vesi tilkus ülevalt alla. Ilm oli ka nagu tellitud! Seal leidsin ka mõnusad piknikukohad, kuhu tahaks kindlasti minna. Sinililled õitsevad ka juba metsa all!



Kolmapäeval tegin esimese rattasõidu. Panin rattale taha selle järelkäru, kuhu saab lapsed sisse panna ning Buchsi poole teele. Sinnasõit oli väga hea, kuid kui oli kojusõidu aeg kätte jõudnud, oli tuul tugevnenud ning täitsa tegu, et koju jälle saada. Ja järgmine päev oli kann kah haige!


Neljapäeval teatas Silke, et täna ei ole lõunasööki, et nad lähevad väljasõidule ning kas ma ka kaasa tahan tulla. Ma mõtlesin, mida mul ikka kaotada, et lähen. Ega ma väga täpselt ei teadnudki, kuhu minek, aga mis sellest! Suund oli mulle teada - Konstanzi piirkond, Saksamaale! Kui olime kohale jõudnud, tuli välja, et oleme Mainaul, Bodenseel oleval saarel, kus asub Mainau loss ning park paljude paljude lilledega. Väga muljetavaldav. Käisime liblikamajas, kus siis oli palju taimi, troopiline kliima ning väga palju liblikaid lendas ringi. Seal jalutades tekkis tunne, nagu oleksin kuhugile muinasjuttu sattunud. Lisaks oli botaanikaaias orhideede näitus ja loomulikult ei saanud suure pildistamiseta. Väga kahju oli, et ma ei võtnud oma suurt fotokat kaasa. Kui ma oleks teadnud, kuhu minek, oleks see kohe minuga kaasa tulnud - vastuvaidlemiseta. Üks naljakas lugu on ka - Kierani võtsime kaasa tema väikese autoga ning t siis sõitis vapralt sellega ringi, kui päeva lõpuks oli ta nii väsinud, et jäi auto peal magama. Ma vaatan, et kuidagi kahtlaselt hakkab vajuma kõrvale, et mis toimub ja siis, et silmad tal kinni, aga roolist hoiab ikka tugevalt kinni. Meie saime korralikult selle üle naerda!

Lake Constance

Lillepardid

Laupäeval käsime Mirjamiga veepargis, kus tegelikult polnudki mingeid erilisi liuge, kuid niisama mõnulemiseks ikka väga hea. Ja ma sain SAUNA! Nii nii hea oli. Ja pühapäeval tuli välkmõte minna Maritele külla, mis ikka kodus passida. Idee oli hea ning sai väga tore päev veedetud! Sõitsime autoga Zürichi ümbruses ringi ning mõtlesime, et läheme Zürichi kõrgemale tipule, kuid tee, mida navigatsioon näitas, tundus väga kahtlane, et tulime samat teed pidi alla. Allasõidul aga tuli väga kitsal teel vastu auto ning ma pidin tagurdades mäest ülese sõitma ning kõrval ei olnud mingeid piirdeid, ainult järsk kallak. Vähe õudne ju! Kui olime jälle normaalsele teele jõudnud, siis tundsin, kuidas keha on ikka natukene higine, kuid hiljem juba naersime selle olukorra üle! Kogemuse võrra rikkam nüüd!

Šveitslaste korralikkus

Eile jalutasime Seveleni peal lastega ning siis jäi silma selline vaatepilt, et kaks meest pesid tänavaäärset prügikasti. Eestis pole küll midagi taolist näinud. Ja Brendan küsis mult sellepeale, miks nad prügikasti pesevad, et see saab nagunii mustaks ju. Ma siis üritasin talle seletada, et tore, kui prügikast ka puhas on, et sinu riietega ju sama asi põhimõtteliselt, et nad saavad mustaks ja siis pestakse, olgugi et peale pesemist nad saavad uuesti mustaks.
Aga Brendani küsimus pani küll mõtlema. :)

Ja edasi!

Niih, üritan siis ikkagi järjele saada, kuigi suht raske!
Eelmine reede oli meil superilm! Kohe oli tunda, kuidas inimesed ärkavad talveunest ning aktiviseeruvad ning hakkavad kandma suveriideid. Ma nautisin ka lastega päikest ning soojust ja läksime kohe õue mängima. Ei mingit toas istumist.
Ahjaa...viimasel ajal on Brendanit hakanud huvitama arvutid ning on leidnud mingi Pingui mängu ja siis tahab seda iga päev mängida. Siis ikka seletame, et ilusa ilmaga ei istu arvutis :P!

Kierani lemmikkoht on nüüd kiigel

Reede õhtul seadsin suuna jällegi Zürichisse, aga seekord ei sõitnud ma üksi, vaid Mirjam tuli ka kaasa, läks ühele teisele Saksast päris au pairile külla. Aga Zürichis on ikka hea oma õekese Marite juures olla. See oleks nagu kodus olemine. Mõnus!
Aga väikene äpardus/nali juhtus minuga. Nimelt sättisime ennast õhtuseks väljaminekuks ning ma olin siis WCpoti kaane peal põlvega, toetusin sellele ja siis järsku käis raksakas ning jalg sai tunda valu. Nüüd kaunistavad mu jalgu sinikad.

Nalja kui palju!

Ja nädalavahetusel meenutasime Eesti aegu - tegime viineripirukaid, mis olid nii nii nämmad. Ma pidin siis ka kohe oma hostfamily'le tegema neid ning nad olid väga rahul nendega. Neil on ka midagi sarnast šveitsi köögis, et tundsid selliseid pirukaid iseenesest, aga keegi ei viitsi ju teha neid :D. Kuigi pole ju üldse raske ega aeganõudev, eriti kui sul on juba tainas, mis on lahti rullitud.


Ja meil on hakanud erinevad puud õitsema ning õhus on tunda erinevaid lõhnasid! Selline kevadetunne!

Pildikene meie menüüst :P. Šokolaadikook seal paremal oli minu sünnipäevakook :)

Hetkel pole rohkem pilte arvutisse laetud, kuid ma luban, et täiendan peagi jälle blogi!

Kiired ajad :)

Oijah..pidevalt mõtlen, et kirjutan siia, aga siis jälle kuidagi see aeg libiseb käest. Ma siis üritan nüüd tubli olla.Ei mäleta ainult enam, kust alustama peaks. Viimane märk minu tegemistest jäi siia naistepäeva paiku. Vahepeal sain aasta vanemaks. Sünnipäev möödus rahulikult. Minu hostfamily on sellist tüüpi, kus nad ka ise unustavad oma sünnipäevad ära, seega ei olnud ma üldsegi üllatunud, kui nad ka minu vananemise ära unustasid. Õhtu lõpuks tuli see siiski välja. Aga Läti sugulaste õnnitluskaart jõudis täpselt õigel päeval kohale :). Paldies! Sünnipäeva õhtul läksime Mirjamiga kohalikku pubisse ning istusime seal ja tegime paar drinki.


Edasi järgmise päeva õhtul ehk siis reedel läksin Silke ja lastega Saksamaale Silke vanematele külla. Rico tegi mingit serveriuuendust ja siis saatis kõik kodunt minema. Terve reedese päeva küsis Brendan, millal me läheme ja mitu tundi täpselt on jäänud sõiduni. See oli jube noh! Ta ei tahtnud mitte kuhugile minna ega midagi teha, sest kartis, et äkki jääb siis maha. Laps ei saa ju aru, et aeg möödub kiiremini, kui midagi põnevat teha. Õnneks suutsin ta kuidagi ikka metsamänguplatsile sõidutada ja temaga ka väikene jalutuskäik teha. Juhuu!

Aga vanematega põhimõtteliselt otsustasime, et järgmine kord ei ütle talle, et homme läheme, vaid ta saab sellest teada ainult paar tundi enne minekut. Ma ei suuda enam sellist pärimist välja kannatada! :D Saksas olime Stuttgarti läheduses ning laupäeval tehti mulle väikene Stuttgarti tuur - nägin kesklinna ja käisime ka teletorni otsas, mis on esimene betoonist teletorn maailmas (vähemalt wiki väidab nii).

Stuttgarti peaväljak lossiga

Teletorn alt

Ja teletorn ülevalt - vaade polnud kahjuks hea...udu noh!

Pühapäev viidi mind ühte väga armsasse väikesesse Baden-Würtenbergi linna Bietigheim, mis pidavat olema väga jõukas linnake. Natukene pilte siis sealt kaa!

Krookused õitsevad :)

Saksamaal oli tegelikult mõnus olla üle pika aja. Kuidagi kodune tunne tekib, mis siis, et olin oma algsest elukohast ikka väga väga kaugel, aga ikka noh. Ja tegelikult meeldis mulle see piirkond palju rohkem, sest seal olid mõnusad mäekesed, ilus künklik maastik.

Eelmisel nädalal sai ka päris palju asju tehtud. Käisime Mirjami ja lastega Rorschachis, mis asub Bodensee kaldal. Mõtlesin, et kuhu minna jalutama ning võtsin suuna siis sinnapoole :). Iseenesest oli seal tore, kuid Brendanil on viimasel ajal need halvatuju perioodid sagenenud ning siis ta siis kisendas meil järgi kõndides ja ei tahtnud pildi peale jääda jne. Einoh, põnev! :D

Brendani jonnituju :P

Mirjam

Killukene Rorschachist

Samal nädalal sain teada, et läheme suuskama. Sain siis natukene oma õpitud oskusi kasutada ka mäe peal iseseisvalt. Ilma õpetajata oli esialgu ikka suht hirmutav sõita. Õnneks suuskas Silke mul ees ning läksin tema järgi. Käisin ka korra natukene käna, aga uuesti püsti ning edasi! Ma julgesin ainult sinistel radadel esialgu sõita. Punaseid ei julgenud veel puudutada. Eks nendeni jõuab ka veel kunagi! Samal päeval, kui läksime suuskama, oli all, kus me elame, ikka väga soe, et sai käia lühikeste varukatega ringi ning meie siis ronime ikka külma :D!

Ma hetkel lõpetan raporteerimise. Lihtsalt ei viitsi enam. Eks ma üritan varsti jälle tubli olla ning kirjutan oma tegemistest edasi! Ilmad on meil aga jätkuvalt soojad! Harjumatult soojad!

Märtsikuu ja suvi?

Üle pika aja pole siis midagi siia kirjutanud. Tegelikult olen tahtnud ammu ammu midagi uut oma tegemistest kirjutada, aga pole kuidagi jõudnud selleni. Ja hetkel ei jõua ka selleni. Tahtsin lihtsalt natukene uhkustada - meil on soeeee! Täna oli siin vist üle 20 kraadi sooja, sai igatahes olla põlvpükste ja särgiga :). Mõnus! Aga kauaks seda lõbu vist kahjuks pole, sest asi on föönis, mis tõi meile sooja ilma.
Siiski loodan, et teil ka ilm läheb soojemaks!

Ilusat naistepäeva!

Ilusat naistepäeva meile, naised!

Tegelikult ma seda arvasingi, et postitusi hakkab ajapikku aina vähemaks jääma, aga ma üritan ikkagi tubli edasi olla, võib-olla!

Eelmine nädal möödus siis suusatamise tähe all ning see oli ikka väga mõnus. Mõtlesin, et peakski nüüd hakkama talviti mägedes suuskamas käima - saab ennast liigutada ning päikest saab ja puha.

Siis käisime Brendaniga parte söötmas. Bad Ragazis on hästi mõnus park, kus saab jalutada ning erinevaid puude nimesid ka õppida (ka ladina keeles) ning me nägime lisaks kahte oravat, kes hüppasid puude all ringi.

Brendan teeb mulle silma ;)

Orav pargis

Kieran oma parima naeratusega :D

Ilmad on meil jälle jahedamaks läinud, kahjuks. See vahepealne soojus oli vist ikkagi "föönist" tingitud, sest nüüd on jälle külm - prrrrr!!!

Viimasel ajal olen siin ka palju kokanud, tähendab päriselt kokanud, et teinud lõunasööke. Muidu oli minu lemmikuks ikkagi küpsetamine, aga olen nüüd üle läinud ka soolaste toitude tegemisele. Pidevalt tuulan ringi blogides, et uusi ideid ammutada ning enamasti on asjad ka väga hästi välja tulnud. Täna õhtul üritasin teha sõrnikuid, aga siinne kohupiim ei ole ikkagi see, mis Eestis. Ütlesin ka perele, et ei ole sama, siis nad vastasid, et see ongi Šveitsi moodi. Enamik toite, mis Eestis on ühte moodi, aga siin tuleb välja teist moodi, siis see on Šveisti moodi. Jeee! :D Aga sõrnikute juurde tagasi tulles, neile meeldisid need ikkagi ja ise jäin ka rahule, olid küll õhemad, aga mis seal ikka.
Ja toiduga seoses veel nii palju, et olen saanud Brendani juurvilju sööma. Kord tegin juurviljapannkooke ja siis veel brokkolisuppi, mida kõik kiitsid. Rico isegi ütles head sõnad, kuigi ta sööb väga vähe suppi. Tegelikult ei saa ma aru, mis paljudel meestel suppide vastu on. Supp on ju ülinämma :P!

Nädalavahetus möödus jälle Zürichis ning oli ülitore :), naistekas! Laupäeva hommikul ülese ärgates hõikab Marite mulle, kuule, vaata aknast välja. Mina unise peaga ei taibanud kohe samast toast aknast välja vaadata, vaid jooksin kööki ning mis vaatepilt siis avanes - LUMI! Mõtlesime, et see ei saa ju tõsi olla. Jälle lumi, alles läks ära. Tean jah, et Eestiga ei saa olukorda üldsegi võrrelda, aga ikkagi. Tegime jälle oma originaalset lumetõrjet autol - põrandaharjaga.

Õed põsesarnad :D

Läksime Zürichi tantsupõrndaid vallutama

Järgmine nädalavahetus on vist plaanis minna Saksamaale. Rico hakkab kodus mingite serveritega mässama ning siis on terve see aeg võrk maas ning nagunii midagi teha poleks. Ja Silke läheb lastega selleks ajaks silme eest ära oma vanemate juurde ning mõtlesin, et lähen ka siis kaasa. Mida ma ikka siin konutan. Mu kallis "õeke" on ju sel ajal Londonis.

Rohkem midagi põnevat polegi toimunud. Mõtlen vaikselt plaane selleks nädalaks, aga eks vaatab, mis teeb.

Kalli-kalli kõigile mu blogilugejatele! :)

Esimene mägisuuskamine

Nii ilus ongi siin :)

Täna sain siis esimest korda proovida mägisuusatamist - hostfamily kinkis mulle jõuludeks kursuse ning nüüd saan seda nautida. Hommikul läksime Brendaniga Wildhausenisse, kus on mõnus suusakeskus. Saatsin Brendani kursusele ning siis alustasin enda omaga. Meie grupis oli kokku ainult neli inimest: kaks, kes polnud põhimõtteliselt mitte kunagi suuskadel olnud ning siis üks naine, kes on natukene omal käel proovinud ja viimaseks mina, kes on teinud natukene tavalist suusatamist. Igatahes, põhinipid tulid juba päris kiirelt välja, oskan pidurdada ja pöörata. Päeva teisel poolel läksime juba mäe peale ning viimasel sõidul tegime pööramisi ning järsku oli mul ees üks poiss oma lumelauaga ning ta kukkus. Mida siis mina tegin? Üritasin temast kuidagi mööda saada ning laskusin otse mäest alla. Õpetaja olevat karjunud, et mitte nii kiirelt, mitte nii kiirelt! Aga mina teda ei kuulnud ning sõitsin sama rõõmsalt edasi :D. Õnnelikult jõudsin igatahes alla, seega polnud hullu midagi. Homme läheb õppimine edasi!

Suuskadel!

Siiamaani olen aga väga rahul. Ilm oli ka super täna! Päike paistis terve aja ning põsed sain ilusti punaseks. Täna seal kohal olles mõtlesin, et ahhaa...päikesekreemi oleks ka võinud kaasa võtta, aga ununes. Homme igatahes võtan kaasa.

Ja mis ma veel nägin seal suusatamas - Šveitsis alustavad lapsed ikka väga väga vara. Palju oli selliseid, kes vaevalt kõndidagi oskasid, aga juba õppisid suusatamist ning tavaline vaatepilt oli, et kuskil 4-5-aastased tulid kihutades suurelt mäelt alla.

Koduteel