Võrkpall on võrratu :)

Eile oli meil võrgumäng ja me võitsime! Jeee! Ja mis tegi mängu minu jaoks eriti huvitavaks on see, et mängisin ääreründajana. Täiesti OK oli. Loomulikult ei olnud löögid sellised nagu ründajal peaks, aga juba hakkas tulema, andsin enast parima ja vahel tuli ka päris hästi välja :P. Muideks, ma pole siin üldsegi väike mängija, täiesti keskmise pikkusega, paljud on minust isegi väiksemad. Aga mis siis nüüd edasi - eks hakkan enda lööki harjutama :).

Ja meil sajab lund ning tuleb aina juurde ja juurde. Siiski arvan, et Eesti lumeoludega ei anna siinset olukorda võrrelda. Nagunii sulab see kiirelt ära ka :D. Iseenesest tore, et lund tuleb, kuid kuulen paljude kohalike käest, et nende arvates võiks talv juba otsa saada. Minu arvates pole siin tali veel alanudki, aga mis seal ikka. Eks kõrgemal mägedes on ka korralik talv, mina ju "ainult" 500 meetri kõrgusel. Brendaniga tegime paar päeva tagasi ka lumememmesid. Nii väikesed, sest lund oli siis veel vähe, aga Brendan tahtis nii väga teha lumememme.

Brendani lumememm

Minu lumememm

Brendan omas elemendis

Tänane lumesadu

Teisipäeval oli selle saksa keele kursuse viimane tund, aga kavatsen edasi minna jätkukursusega, mis algab paari nädala pärast.

Grüezi!

Nii tervitatakse Šveitsis. Ja mis oli alguses mulle eriti võõras - kohas, kus ma elan, tervitavad kõik kõiki, mis sest, et sa ei tunnegi kedagi. Ikka pidevalt "Grüezi! Grüezi!"
Nüüd on see nii külge hakanud, et näiteks Zürichisse minnes vaatad inimestele tänaval otsa ja tahaks tervitama hakata, aga siis meenub, et siin ju nii ei tehta. Enamasti on kombeks tervitada ikka väiksemates asulates, ka asulas, kus on umbes 5000 elanikku.

Lebotamine ja ravimine

See nädalavahaetus on möödunud lebotamisega. Lihtsalt mitte midagi tarka pole teinud. Reedel jäin nii järsku haigeks. Jube. Hommikul tundsin, kuidas aina halvemaks läheb enesetunne ja päeval oli juba pea 39-kraadine palavik. Sain siis reedese päeva vabaks ja veetsin enamiku ajast voodis. Millest nagu ülikahju oli, et ma ei saanudki minna Maritele Zürichisse külla :(. Nii rõõmustasin, et saab, aga ei saanudki, lihtsalt poleks füüsiliselt suutnud.
Laupäeva veetsin ka põhimõtteliselt voodis puhates ja mõtteid mõlgutades ning nii ka tänane päev. Ei viitsigi midagi tarka teha.
Loodan, et järgmine nädal on jälle tegusam ja hoian pöidlaid, et kolmapäeval saaksin minna võrgumängule. Võrkpallinaiskond kutsus mind endaga võistlusmängule kaasa, jehuu! Üks mängija väänas oma jalga ning pole veel täiesti terve, et mängida ja siis ma olen neile vahetuseks. Ühe õnnetus on teise õnn, kahjuks. Aga ikkagi ülitore. Ma nii rõõmustasin, kui kuulsin, et saan nendega mängida.
Teisipäeval on selle semestri viimane saksa keele kursuse tund ja siis veebruaris algab jälle uue hooga. Otsustasin, et jätkan ikka saksa keele õppimist, sest alati on hea oma keeleoskusi parandada ja eriti olukorras, kus ma hetkel ei saagi nii palju saksa keelt kasutada.

Ja mis on veel ülitore, töötada on jäänud vaid 10 päeva, enne Eestisse tulekut. Kokku on lennuni jäänud 14 päeva. Minu plaanid siis sellised: 8. veebruar lendan Riiga ja siis olen ühe öö onu ja vanavanemate juures ning siis järgmine päev Eurolines'iga Riiast Tallinna või siis tulen Märjamaal maha. Eks seda veel vaatab. Et 9. veebruar olen Eestis, jehuuu!! Ootan juba väga!! Ja kahjuks pean lahkuma Eestist 13. või 14. veebruar.

Naistele mõeldud parkimiskohad

Täna sain teada, et Šveitsis eksisteerivad eraldi parkimiskohad naistele, mis on laiemad kui tavalised. Ja samamoodi on ka Saksamaal, ütles Mirjam. Igatahes, kasutasin kohe võimalust mugavamalt parkida :)

Kelgutamine

Jah, täna läksime siis lõpuks kelgutama. Mõtlesin, et mis see ikka on, nagu Eestiski, mäest ülese ronimine, siis kelguga alla ja nii uuesti ja uuesti. Kuid siin on kelgutamine ikka midagi muud, midagi väga muud ja ülilõbusat. Pidime küll mäkke ronima natukene kauem kui Eestis, aga see oli elamust väärt :). Allasõit oli 1 km pikk ja kui julged, siis võid mõnusa hoo sisse saada. Kahjuks meie ülisuurt hoogu ei teinud, sest mul oli Kieran süles, kuid elamuse sain missuguse - tahan uuesti! Võib-olla järgmine kord läheme kuhugile, kus saab liftiga ülese sõita. Samas on mäkkeronimine ka omaette elamus, sest vaade on vapustav. Ma olin nii vaimustuses ja nii ka Jenny ja Mirjam.
Ja täna sain esimest korda sellisel korralikul mängiteel autoga sõita, mis iseenesest oli täiesti ok. Aga Rumeenia mägiteega ei anna tänast sõitu ikka veel võrrelda.

Ilusad vaated ei saa siin kunagi otsa

Mäkkeronimine


Lõpuks üleval

Nüüd pean aga magama minema! Head ööd!

My new camera is faaaabulous!

Sain lõpuks siis oma kauaoodatud kaamera kätte ja see on ikka super! Sellega saab teha ülihäid panoraamfotosid. Armastan seda funktsiooni.
Natukene stiilivõtteid :)

Minu lemmikud panoraampildid

Ja siis veel niisama pilte

Nädal on jube kiirelt läinud. Palju olen lastega väljas käinud kohvikus, kus Brendan saab rahulikult mängida ja mina niisama tšillida Kieraniga ja Mirjami/Jenny'ga. Eile õhtul tulid mulle Jenny ja Mirjam külla ja vaatasime jälle filmi. Seekord oli kavas "17 again". Vaadatav. Ja siis istusime niisama kuni kella kaheni :D, jutustasime koju läinud Ceca'ga skypes.
Täna hommikul sai ennast välja puhata, kaua kaua magada ja kohe lõunasöögiga päeva alustada. Siis oli nii nii ilus ilm, et lausa pidi jalutama minema ja oma uut kaamerat katsetama.
Homme plaanis minna Mirjamit aitama minna...lastehoidmine ka vabal ajal :).

Ja nüüd põhimõtteliselt kolm nädalat aega jäänud.

Brendan is the best!

Brendan on selline väike vahva kutt, kellel on suur ego ja kes arvab, et ta on kõiges parim. Tema oskab kõike, jookseb kõige kiiremini, sööb kõige kiiremini, teab, kuidas mida teha. Kuigi uisutada veel ei oska, räägib ikka kõigile, et ta oskab :D ja nii edasi. Seda nimekirja võiks vist lõpmatuseni täiendada. Põhiline lause iga hommik ja terve päev läbi: I'm quicker than you!

Aga see selleks. Peale selle, et täna nii ilus ilm meil, sain lõpuks fotoka välja valitud, mida tahan osta. Ja eile tellisin netist ära ning täna hommikuks oli juba kohal - alla 24 h võttis aega. Hetkel ei viitsi siia pilti ülese panna, aga küll ma selle millalgi ikka panen, aga väga ilus ja nunnu ja väike :). Olen rahul oma valikuga siiamaani!

Filmimaraton ja tegemised

Nädalavahetusel tegime filmimaratoni või noh, see tundus sellena. Nädala keskpaiku ostsin filmi "Nanny diaries". Kunagi kooli ajal lugesin selle filmi põhjal raamatut inglise keeles. Ma ei teagi, kas olen seda filmi varem näinud, igatahes tundus nii nii tuttav. Võib-olla oli see ikkagi tingitud raamatu lugemisest. Ei tea. Neljapäeval vaatasin filmi üksinda ja siis pühapäeval veel korra Jenny ja Mirjamiga. Rohkem küll ei taha, aitab! "Nanny diaries" on film, mida võib korra vaadata...ok, teist korda ka, aga mitte rohkem. Nii põnev ta ka pole, aga täiesti vaadatav. Lisaks vaatasin "Ugly Betty"'t. Ma polnud siiani pihta saanud sellele seriaalile, kuid nüüd süvenedes, sain aru, et on väga hea seriaal. Tänud, Marite!
Siis küpsetasin ka! Tegin Petsi ja ka paljude teiste lemmikkooki: kirsi-kohupiimakook (Erika tordipulbriga). Retsepti leidsin seekord Toidutarest:
http://www.toidutare.ee//retsept.php?id=5026

Siis terve nädala mõtlesin ja otsisin, millist taskufotokat osta. Siiani pole pilti täiesti selgeks saanud. Lugesin mingi miljon arvustust läbi erinevate fotokate kohta, aga täna lähen vaatan, mida poodides ka pakutakse ja tahaks fotokaid reaalselt käppida :D!


Ma juba rõõmustan, et saan umbes kuu aja pärast korraks koju :). Mitte, et siin halb oleks, aga ikka hea oma kodus ka olla. Pole üldsegi kaugel see aeg!

Šveits ja inglise keel?

Kui otsustasin minna au pair'iks Šveitsi, oli üheks peamiseks eesmärgiks oma saksa keelt paremaks saada. Tuleb aga välja, et siin saan hoopis oma inglise keelt praktiseerida. Lastega räägin ju iga päev inglise keeles, siis on Jenny Austraaliast, kellega suhtleme inglise keeles ja tihti suhtlen ka Mirjamiga Saksast inglise keeles, kuna oleme koos "minu" lastega ja siis vaja inglise keelt kasutada. Õhtuti söögilauas saan oma saksa keelt praktiseerida, aga muidu üldiselt enamiku ajast kasutusel inglise keel ja ega õhtusöök ka igavesti kesta :P.
Zürichisse minneski kuulen väga palju inglise keelt. Iseenesest pole paha, et kahte keelt (lisaks veel eesti keel) korraga kasutada, aga vaikselt hakkavad kõrvalmõjud ilmnema - vahel mõtlen, kuidas mingi sõna on mingis keeles, aga siis tuleb just see meelde hoopiski teises keeles ja nii ma jäängi mõtlema, kuni meenub ise mingi aja pärast või siis vaatan netisõnastikkudest järgi.

Vana aasta ja uus aasta!

Head uut aastat!
Aasta 2010 vastu võetud 30-minutilise ilutulestikuga Zürichis. Sõitsin aastavahetuseks jälle Maritele külla. Meil oli nagu ikka väga lõbus ja kokkasime ka mõnuga.

Vana aasta õhtul istumine Marite juures ja siinse aja järgi kell 23:00 tähistasime Eesti uut aastat ning 00:00 saabus siis Šveitsi ka 1. jaanuar 2010.

Šampuseta ei saa ju uut aastat vastu võtta

Marite rõõmustamas uue aasta üle

Meil oli plaanis minna ilutulestiku ajaks (00:20) kesklinna seda vaatama minna, aga molutasime nii kaua kodus, et paar esimest minutit kuulsime, kuidas juba paugutamine käib - panime turbo tööle ja asusime kiiremal sammul järve juurde. Õnneks kestis siinne ilutulestik pool tundi, et väga paljust me ilma ei jäänudki. Siiski pean tõdema, et üleelmise aasta suvel Hispaanias nähtud ilutulestik oli ikkagi kõvasti parem siinsest, kuigi Zürichi oma oli ka hea. Siis mõtlesime Maritega, mida teha - otsustasime minna ühte šoti pubisse, kus oli tore, aga väga kitsas :D. Ja seal tekkis tunne, et olen filmis, sest nii palju erinevaid inimesi ja igal pool kuuled inglise keelt, mitte saksa, nagu võiks arvata. Üldse väljas käies on pidevalt tunne, et sattusin hoopiski filmi.

1. jaanuar oli puhkepäev, kus ei viitsinud mitte midagi teha peale lebotamise. Laupäev pidime minema aitama pereisa, kelle juures M. töötab nanny'na. Seal on ema hetkel USA's ja isa on kahe lapsega (3-aastane ja 18-kuune) kodus ja ta üldse ei saa nendega hakkama. Võtsime lapsed ja käisime nendega natukene šoppamas ja peale seda, kui lapsed olid koju tagasi viidud, läksime uuesti šoppama. Ennelõunal käisin vaatasin endale mantli välja ja mõtlesin, et võtan selle hiljem ära, kui tagasi tuleme. Aga hiljem seda enam polnud, nii et asusime selle jahile ning sõitsime kesklinna, kust ei leidnud seda sama mantlit, aga hoopiski ühe teise ja palju ilusama :). Nüüd on mul siis lõpuks ka mantel olemas! Ja tähistasime seda minekuga Mövenpicki kohvikusse!

Samal päeval suutsin ma ennast retsida ja väga jubedal viisil. Üritasin kõva koorikuga saia lõigata, aga nuga libises ja maandus minu vasaku käe nimetissõrmes nii, et verd kohe ikka purskas ja küüs ka pooleks :(. Me siis üritasime igat moodi verejooksu kinni panna ja lõpuks ka õnnestus. Marite oli minu inglike sel õhtul. Aga siiani on tunne, et sõrm lendab kohe otsast ära. Loodan, et seda ta ikkagi ei tee.

Oma kauni sõrmega

Laupäeva õhtul mõtlesime, et ei viitsi midagi teha, et ei lähe välja, aga M oli juba varem küsinud oma bf'lt, kas läheme välja ja ta ei vastanud pikka aega ja just siis, kui olime otsustanud, et konutame kodus, tuli sõnum, et läheme. Ja tegelikult oli tore, et läksime, sest sai jalga keerutada ja niisama muusikat nautida.

Nüüd olen tagasi kodus hostfamily juures ning kedagi pole. Tavaliselt on ikka kõik kodus ja alati, aga täna, kui mul just oleks vaja pereema, et ta vaataks mu sõrmekese üle, ei ole teda. See ei ole üldsegi aus :D!